Elamusi Eestis kaigust.

Seekordnse Eestis kaiguga   kaasnes  mitu esimest korda  kogetut.

Esimest korda kui Lucas teadlikult ootas lennureisi, pidas end suureparaselt yleval check-in i sabas ja turvakontrollis.

Ainukesed pisarad tulid siis kui me lennujaamale lahenedes lennukit ohku tousmas nagime.

Lucas arvas et lennuk lahkus ilma meieta.

Onneks oli ta rahul seletusega  et see lennuk lendab hoopis teise kohta ja meie lennuk tuleb kohe.

Esimest korda uue Ryan Air lennukiga lennata - jalaruumi oli rohkem, ja  kasipagasi  luugid kaisid vaga futuristlikult kinni.

Ka oli valjuhaaldi haal  vahem hairivam kui  vanemates lennukites.

Tavaliselt   magaks Lucas sygavat lounaund  sellel ajal kui me  ohku oleksime tousnud.

Aga nyyd oli lennuk  niiiii ponev, ja akna sirmi yles alla lykata, ja ohku tousta ja   pilvi vaadata, et unemati joudis alles  pool tundi enne  maandumist  kohale.

Igas tahes pidas Lucas vaga sydilt vastu terve lennu paeva.

 

Esimest korda kui Lucas istus  enda isiklikul istmel.

Esimene kord Eestis ilma karuta- kuigi Lucas aeg ajalt  ikka sylle/ kukile tahtis siis oli taiesti   tehtav.

Esimene kord Eestis, kui Lucas koik ood  kenasti magas!

Esimene kord kui keegi meist ei kylmetunud J!

 

Oli ka vaga tore et  nii vanavanemad kui ka  tadi katre ( J) olid koik  ka selleks puhuks Eestis.

Meil lobusam ja oli vaga tore  yle hulga aja kohtuda.

 

Esimene kord kui meie RAHULIKULT tassi kohvi  saime juua ja lausa  torditykikese  saime ara  syya.

Lucas nautis enda poolt valitud tordi tyki kaunistusi+ maasikaid voi muid marju  ja laks siis joonistama J

Istus vaga kenasti  koos lauas ja nautis seltskonda.

Kadriorus leidsime pooljuhuslikult Lastemuuseumi esise manguplatsi.

See oli vaga labimoeldult ehitatud, vaikeste laste manguosa  oli  suletava aiaga eraldatud ja suuremate laste osa oli seal korval.

 Lucasele meeldis suurte laste keeruga liumagi koige rohkem.

 Sealt soideti   molemal paeval  mitukymmend korda alla.

 Onneks teisel  manguplatsi olevad lapsed nii vaimustuses ei olnud sellest liumaest, nii et Lucasel oli vaba voli   nii palju kui tahab  maest alla lasta.

 

Ilmaga vedas ka – oli  suhteliselt soe ja  kuiv ilm.

 

Tagasi lendu oodates lennujaamas oli vaike konflikt  Lucase ja yhe umbes sama vana vene poiskesega.

 Kohe naha et ei kodus kasvatatud ja  ei tea viisakusreeglitest mitte midagi.

 Lennujaamas oleval laste mangumaal oli ka  liumagi.

Lucas laskis sealt monuga alla ja laks siis  rahulikul sammul  trepi juurde ning  hakkas uuesti ylesse ronima.

 Siis tuli see vene poiss, trugis Lucasest ette ja laskis ise alla, jooksis jalle trepi peale,  ja trygis ise jalle Lucasest ette ja laskis uuesti alla.

Lucas ei salli ebaoiglust, yritas poisile selgeks teha et   ta peaks ootama, aga  tema seda ei tahtnud teha.

 Selle peale hakkas lucas nutma.

Arusaadav.

Imelik oli see et, selle  vene poisi vanemad olid seal korval  ja  ei teinud midagi!

Lopuks tormasin mina Lucasele appi, ja oma puuduliku venekeele sonavaraga   tegin   poisile selgeks et ta   peab oma jarjekorda ootama.

 Onneks sai Lucasel isu suhteliselt ruttu tais, ja seda poissi me enam lennujaamas ei kohanud.

 

 

Tagasi lend oli vanemas lennukis.

 Aga Lucas nautis  lendu sellegipoolest.

Aknast valja vaatamine on ju niiiiiiii ponev J